Me suudame ajada kogu ühiskonna
tagajalgadele ning panna selle nõrganärvilisemat poolt esinema äärmuslike
seisukohtadega vaid selleks, et korraldada mage umbusaldus justiitsministrile.
Me leiame endas jõudu nädalate kaupa lahata kohalike venelaste sõltuvust ühe
naaberriigist ülekantava telekanali vaadetest. Seltskonnas ei kõnele me enam
ilmast, vaid uueks universaalseks teemaks on tõusnud massilised alkoretked
lõunanaabrite juurde. Aga peamisest, millest oleneb sajaseks saava riigi
tulevik, rahva vaiksest väljasuremisest, eelistame me vaikida. Kui teema aga
juhuslikult meediasse jõuabki, siis kindlasti mingis väänatud kontekstis, nagu
näiteks ühe Päevalehe vasakäärmuslasest ajakirjaniku unistus traditsioonilise
peremudeli hääbumisest ning lastekasvatamise usaldamisest õiglaste rahvusüleste
kommuunide hoolde.
Me pole vaevunud olukorda tõsiselt
analüüsima, leidma võimalusi, kuidas noori peresid lisaks vanemapalgale
tõhusamalt toetada, pole mõelnud sellele, mida saaks riik teha ühiskonna
hoiakute tervendamiseks, et eetrisse ei jõuaks taolised fopaad nagu ERM-i
reklaam, mis kuulutab, et peale Vabariigi sajandat juubelit tulgu või
veeuputus. Või oleme alateadvuses juba leppinud, et meie riigil ja rahval enam
pikka pidu pole?
Tobedate jaanalindudena, kellel teadupärast
on komme ohu lähenedes pea liiva alla peita, eirame ohumärke, mida rünnakud
pere kui ainsa rahvastiku taastootmist kindlustava ühenduse vastu, ja riigikogu
ning riigiasutuste leigus pereprobleemidega tegeleda, endast kujutavad. Lõpuks
tuleb enestele tunnistada, et on viimane aeg tulevikuohtudele silma vaadata
ning hinnata võimalusi, kuidas nendega toime tulla, sest kui rahvas sündimuse
jätkuva kahanemise tõttu hääbub, pole mingit mõtet taotleda kaitsekulutuste
tõstmist, pingutada majanduse elavdamiseks ja luua toimiva regionaalpoliitika
abil meetmeid riigi erinevate piirkodade arengutaseme ühtlustamiseks, sest
negatiivse iibe jätkudes pole meil varsti enam riiki, mida kaitsta ning
arendada, ja selle aset hakkab täitma moodustis, kus elanikel puudub eestlusega
seonduv ajalooline ja kultuuriline taust ning eesti keel tõrjutakse lõplikult
käibelt. Ei maksa ennast lohutada reibaste avaldustega, otsekui poleks eesti
kultuur ja keel kunagi olnud nii kaitstud kui täna. Auu, optimistlikud
tulevikuoraaklid, vaadakem statistikale näkku ja ärgem lobisegem mõttetusi!
Sündimus
väheneb jätkuvalt.
Möödunud aastal kahanes sündide arv
võrreldes 2016. aastaga 400 võrra, jäädes ca 13 500 kanti. Kui meenutada
iseseisvuse eelset aega, siis 1989. aastal sündis Eestis lapsi ligi poole võrra
rohkem, ca 24 000. Milles on siis asi, et vabadus, demokraatia, elatustaseme
tõus ja maailma avanemine sündivusele nii pärssivalt mõjuvad?
Kommunistliku doktriini, mille tingimustes
50 aastase okupatsiooni ajal elasime, üks põhiprintsiipe oli traditsioonilise
pere hävitamine ning selle asemele kollektiivsete ühenduste loomine. Kõige
tulihingelisemate kommunistide unistustes asendati perekonnad kommuunidega, kus
polnud abikaasasid, vaid võrdsete õiguste ning kohustustega seltsimehed ning
lapsi kasvatati ühiselt. Kas pole äravahetamiseni sarnane tänapäeva
äärmusliberaalide ja õiguslaste soovunelmatega? Õnneks sotsialismi tingimustes
inimvaenulikud utoopiad ei teostunud ja aastatega loobuti isegi neist
kõnelemast, ent perekonna tugevnemisele aitas kommunistlik propaganda küll
jõudsalt kaasa. Trotsist okupatsioonivõimu vastu käitusid eestlased just
vastupidi, peret hoides ja lapsi kasvatades. Saabuvast vabadusest innustunult
juleti kaheksakümnendate lõpus, üheksakümnendate alguses taas lastele elu anda,
sest ees terendus iseolemise magus koorem. Ent kahjuks kadus öölaulupidude
entusiasm kiirelt ning üha parmale kalduv poliitiline agenda tõi endaga
äärmusliku enesekesksuse, iseka väärtushinnangute ümberhindamise ja ebakindluse
tuleviku ees. Sündivus kuivas kokku nagu kahjuks on juhtunud paljudes pelgalt
heaolule orienteeritud ühiskondades ning algas hääbumine, mida ei suutnud
väärata ka kahetuhandendatel alanud kiire majandustõus, kuna süvenev
poliitiline stagnatsioon lämmatas ühiskondliku mõtlemise. Täna seisame seal,
kus oleme, küsides endalt verevaese heitunud Hamleti kombel – olla või mitte
olla!
Veel
pole hilja.
Meil pole enam õigust demograafilise
olukorra tõsidust alahinnata ning endale jätkuvalt valetada. Kui me ei suuda
lähematel aastatel panna noori uskuma riigi tulevikku, mis annaks kindluse
pereloomisele mõelda, oleme poole sajandi pärast rahvusena kadunud. Me peame
lõpuks aru saama, et naised mõtlevad laste saamisele tõsiselt vaid siis, kui
nende kõrval seisab vastutustundlik mees, kes tahab abielluda ja ühist kodu
rajada. Hiljuti tunnistas üks perestatistikaga tegeleja, et ca 20% eesti
naistest abiellub välismaalastega, kuna ei leia endale kohapealt väärilist
partnerit. Reeglina lahkub vastne pere seejärel Eestist ja ühist tulevikku
hakatakse rajama mõnes muus riigis.
Meil on vaja luua läbimõeldud ja
põhiseaduse preambulast lähtuv demograafia kujundamise poliitika, mis kasutab
seadusandlikke ja majanduslikke hoobi lastega naiste diskrimineerimise
otsustavaks lõpetamiseks tööturul. Töötavate emade ja isade toetuseks tuleb
enam kaasata eraettevõtlust. Soodustusi peaksid saama need ettevõtted, kes
avavad oma töötajate laste tarbeks hoiutubasid, võimaldavad emadele ja isadele
kaugtööd, hoolitsevad selle eest, et väikelaste vanemad saaksid võrdselt
teistega oma kutsetööle pühenduda ja ametiredelil edeneda. Ka emapalga süsteem
tuleks enam läbi mõelda. Praegune poolteist aastat kodus pole ilmselgelt
piisav. Tõstmata riigi kulutusi emapalgale, võiks anda esialgu võimaluse kanda
see samas rahalises mahus üle kas kahe või isegi kolmeaastasele perioodile. Ja
muidugi tuleks leida noorte perede toetuseks ka lisavahendeid, sest laste
kasvatamise toetamine on riigikaitseliselt sama oluline, kui sõjaväele uue
moodsama varustuse hankimine. Esimese meetmena võiks kärpida lastekaupade
käibemaksu, või selle üldse kaotada. Väike samm ühiskonnale, suur kokkuhoid
lapsevanematele.
Oluline on anda perekonnale kindlustunne,
näidata, et perede hoidmine ja toetamine on riiklik poliitika. Praegu toimub
selle asemel meedias pidev äärmuslaste ilkumine pereväärtuste kallal. See
üleolev rumaluse laat tuleb lõpetada, sest demokraatlik arvamuste paljusus, ei
tähenda oma tõe ainuvalitsevaks kuulutamist ja vastutustundetut ülbitsemist.
Kogu meie ühiskondliku arengu perspektiivi
peab avama läbi rahvastikukeskse prisma. Kõik, mis hävitab rahvuslikku
jätkusuutlikkust, tuleb poliitilisest agendast kõrvaldada.
Perenõustajad, psühholoogiline abi
aborditaotlejatele, lastetusravi kättesaadavamaks muutmine – need on meetmed,
mis võivad senised negatiivsed arengud peatada.
Kuulen juba pseudofeministide vihast
protesti, kes süüdistavad mind mehelikus šovinismis ning soovis teha naistest
sünnitusmasinad, arvestamata nende õigust eneseteostusele ja karjäärile. Tahan
kinnitada, et valdan laste ja perega seonduvaid teemasid paremini, kui paljud
mitte iialgi abielus olnud ja laste kasvatamise õnne nautinud kisakõrid. Olen
kolme lapse isa ja minu abielu püsib vaatamata kriisidele, mis pereelus
paratamatult ette tulevad.
Opositsiooni
korraldatud äärmuslaste rünnakud peavad saama õiglase hinnangu.
Viimasel ajal on opositsiooni mahitusel
sagenenud äärmuslaste rünnakud rahvuslike- ja pereväärtuste vastu. Sellel on
kindel eesmärk, nõrgestada praegust valitsust ning destabiliseerida ühiskonda,
et siis tekkinud ebakindlust ära kasutades tuua 2019. aastal taas võimule
parempoolne valitsus. Umbusaldus justiitsminister Reinsalule juba näitas,
kuidas võimu nimel saavad kenasti kokkuleppele liberaalid, äärmuslased ja
padukonservatiivid. Poliitilise kapitali kogumise nimel ei kohkuta tagasi riigi
stabiilsuse kahjustamisest, peaasi, et saaks ametis olevale valitsusele ära
teha. Selles ebakindlas olukorras, kui üheks rünnakuobjektiks on peremudel ja
isa ning ema roll laste kasvatamisel, võib eeldada, et sündimus kahaneb veelgi
ning paljud noored pered, kelles äärmuslaste räuskamine tekitab võõristust,
otsustavad Eestist lahkuda. On viimane aeg sekkuda ning kaitsta neid, kes
mõtlevad perekeskselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar